Tartu Ülikoolis majandusteaduskonna magistriõppes oli meil vaja teha SWOT analüüs. See on lühidalt öeldud tehnika, mille abil saab hinnata mistahes ettevõtmise tugevaid ja nõrku külgi. Nii mõnedki ettevõtjad valisid analüüsimiseks teema: „Kuidas valida raamatupidajat“. Selgus, et see oli kuum teema ja täitsa sobis ka õppetöö sooritamiseks.
Olgu siinkohal mainitud, et see toimus üle kümne aasta tagasi, kuid ma arvan, et teema on endiselt aktuaaalne ja kõik, kes samal teemal mõtisklevad, võivad siit leida mõne mõttetera.
Muidugi oli tollal ka neid, kes analüüsisid, missugust sõidukit osta, mida tootma hakata, kuidas valida tegevuse asukoht. Ka need teemad olid põnevad, kuid mind huvitas väga, kuidas ja mis kriteeriumitel ettevõtjaid analüüsisid raamatupidaja valimist. Õnneks sattusin mõningaid ettekandeid kuulama ja üht-teist jäi nendest ka meelde.
Miskipärast oli see mitmes ettekandes kohe esimesel kohal. Oli neid, kes eelistasid pigem nooremad naisterahvad. Ühel ettevõtjal oli tingimuseks lausa see, et raamatupidaja pidi kindlasti olema alla 25 aasta vana.
Plussiks oli nooremate raamatupidajate puhul, et nad on õpivõimelisemad ja aktiivsemad. Ja ka atraktiivsemad. Miinuseks kogemuste vähesus. Asjalikemates ettekannetes oli välja toodud vanuse all, mitu aastat oli raamatupidaja oma erialal töötanud ehk kui pika aja jooksul oli omandatud teadmised ja saadud töökogemus.
Mõned naljavennad olid selle ka väga põhjalikult läbi analüüsinud. Kuna Eestis on levinud, et enamik raamatupidajaid on naisterahvad, siis põhiküsimus oli see, kas raamatupidaja riietus võis olla või pidi olema moodne ja silmatorkav, mis olid selle plussid ja miinused.
Ma mäletan, et kõige enam tekitas nalja ja naeru kuulajates ettekanne, kus kõige suuremaks miinuseks oli see, et raamatupidaja liiga silmatorkav riietus pidi segama ettevõtte juhtidel keskendumast tööle. Mitmes analüüsis oli pigem oluline see, missugune oli esmamulje ja kui oluline oli tunnetada konkreetsesse töökeskkonda sobivust. Ekstreemsemad näiteid oli punkari stiilis raamatupidaja välimus ja ülikõrgete kontsadega raamatupidaja tootmishoones.
Selles osas olid ettevõtjad nõutud, sest raamatupidamisalaste tööoskuste kontrollimiseks puudusid neil endil vajalikud teadmised. Plussiks oli kindlasti see, kui oli oskus töötada arvutiga, oli pikemaajalisem töökogemus, polnud liiga palju töökohtade vahetamist ning olid soovitajad. Mõned ettevõtjad siiski püüdsid läheneda loominguliselt ja märkisid plussiks, kui raamatupidajal oli ka loogika. Ilmselt loogika kontrollimist on analüüsi sisse lihtsam kirjutada, kui seda reaalselt hinnata.
Suhtlemisoskus oli paljudel väga oluline hindamiskriteerimum, sest ettevõtjad olid aru saanud, et ainult see polnud tähtis, et maksud olid makstud ja aruanded esitatud, vaid raamatupidaja käest pidi saama nõu küsida ja raamatupidaja pidi oskama numbrite maagiat aruannetes lahti seletada. Oli ka selliseid ettekandeid, kus võis aru saada, et raamatupidaja tööoskuseks pidi olema kirjade kirjutamine perfektselt mitmes keeles, klientidega suhtlemine, personalitöö ja muud tavapärased sekretäri, personalijuhi või juhiabi töökohustused.
Paljudel polnud see kõige olulisem teema. Samas väikeettevõtjad eelistasid enamasti teenusepakkujat ja suuremate ettevõtete juhid leidsid, et õigem oli raamatupidaja ettevõttes. Mõlemal variandil olid plussid ja miinused. Teenusepakkuja miinuseks oli see, et raamatupidaja ei olnud igapäevaselt kohe kätte saadav ja ka see, et osa tegevusi pidi ettevõtja ise tegema.
Teenusepakkuja plussideks toodi välja, et ei pea ise oskama hinnata tööoskust ning raamatupidamis- ja maksualaseid teadmisi, ei pidanud muretsema, kas raamatupidaja on haige, puhkusel või otsustab päevapealt lahkuda. Probleemiks oli asendaja leidmine või murekoht, kuidas anda üle teisele raamatupidajale töö.
Samuti oli oluline, et ettevõtja sai teenusepakkujaga arutada teemasid, mida oma alluvuses töötava raamatupidajaga ei saanud või ei tahtnud arutada. Ka raamatupidaja tasu ja raamatupidamise korraldamiseks tehtavad kulutused olid määrava tähtsusega.
...
Seal oli veel teisigi kriteeriume, kuid need viis jäid kõige enam meelde ja nende kohta olin teinud mõningaid märkmeid. Kindlasti oli nendes ettekannetes selliseid punkte, mis olid vaid tol ajal aktuaalsed, kuid mitmed hindamisalused on olulised ja päevakajalised ka praegu.
Olen ise pidanud valima korduvalt raamatupidajaid tööle, hindama nende tööoskust, teadmisi, töösse suhtumist, suhtlemisvalmidust ja kollektiivi sobivust. See pole lihtne, sest alati esmamulje ei anna õiget pilti. Kuid kogemused õpetavad.
Mina ise võrdlen raamatupidaja ametit krooniku tööga. Kroonik peab kirja panema kõik faktid õigesti, peab oskama hinnata teabe olulisust, õigsust, sobivust kontkesti ning erinevaid seoseid ajas ja ruumis. Nagu ka kroonikakirjutajal on oluline nii tekst kui numbrid, siis ka raamatupidamises on oluline, et numbrid oleksid õigesti ja õiglaselt kajastatud ning tekstisosa täiendaks ja annaks numbritele lisainformatsiooni.
Aga raamatupidaja tööd võib kohati võrrelda ka detektiivi tööga. Kui raamatupidaja saab töötlemiseks ja aruande koostamiseks dokumendid, info, andmed, siis peab ta oskama hinnata, mis tehinguga on tegemist, kas on mingi infokild või dokument puudu, kas on andmed poolikud või pole õigesti vormistatud. Ta peab oskama luua seosed, et saada tehingust või tehingutest suurem pilt. Ta peab täpselt aru saama, mis on toimunud, et osata kajastada tehingut raamatupidamises ning osata vajadusel õigesti ja õigel ajal tehingut maksustada.
Eriti hea raamatupidaja on aga see, kes oskab pisut ka ette näha. Kes oskab pakkuda erinevaid lähenemiseviise ja lahenduskäike ning selgitada, kuidas ja miks need mõjutavad ettevõtte tulemust ja finantsaruandlust.
Seega – kel käsil parajasti raamatupidaja või teenusepakkuja valimine või vahetamine, ehk saite siit mõningaid mõtteid! Ja ehk pisut ka raamatupidamise huumorit. Raamatupidamine pole sugugi nii kuiv eriala, kui seda ette kujutatakse.
Pildi autor: Karolina Grabowska
Romaani tegevus algab 2016. aastal mõned päevad enne suvist pööripäeva, kuid peagi selgub, et suur osa sündmustest oli käima lükatud juba varem. Sekeldused maaga, ühe firma põhjalaskmine, mitmetahulised armulood ja sõbrasuhted ning mõistatamine, keda või mida uskuda– see kõik mahub ühe suve sisse.
Iga ettevõtja on raamatupidamiskohustuslane ja raamatupidamise seadus näeb ette, et iga raamatupidamiskohustuslane, välja arvatud mikroettevõtja, on kohustatud koostama raamatupidamise sise-eeskirjad, mis kajastavad ettevõtte raamatupidamise korraldamist. Raamatupidamise sise-eeskirjade koostamiseks on seaduses välja toodud konkreetsed punktid, mis peavad eeskirjades olema ning millest tuleb kindlasti lähtuda.
Kas iga ettevõtmine on looming? Ma julgen vastata, et jah, on küll, kui ettevõtmisesse panustatakse teadmisi, oskusi ja kogemusi. Ja hinge ja kindlasti vastutustunnet. Kui luuakse midagi uut, kui luuakse midagi vajalikku. Kui luuakse väärtust. Vahet pole, mis toode see on. On see asi, töö, teenus või emotsioon.
